Kutsume
lapsevanemaid
vaatama filmi „HOIA MIND KINNI“
MAMMASTE
LASTEAIA
JA KOOLI AULAS
kolmapäeval,
5.märtsil
kell 17.30 - 20.00
Kas
sinu
laps täna räägib oma muredest ja otsib abi?
Näitamisele tulev film „Hoia mind kinni“ pakub võimaluse arutleda laste ja täiskasvanute suhetega seotud erinevate küsimuste ja probleemide üle.
Film
kestab 1 tund ja 20 minutit. Sellele eelneb lühike sissejuhatus
ja
pärast filmi pikem arutelu (kuni 1 tund), mida viivad läbi
Andres Aru
Õiguskantsleri kantseleist
ja
psühholoog
Mariana Saksniit Põlvamaa
Õppenõustamiskeskusest.
Alates kella 17.00 võimalus väikeseks suupisteks.
Filmitutvustus
Hoia
mind kinni. Hold
me
tight.
(Taani,
2010. Stsenarist: Jannik Tai Mosholt. Osades: Julia Sandra
Brochorst
, Sofia Mileva Cukic, Will Julius Findsen. Keel: taani,
eestikeelsed
subtiitrid)
Sara on klassi kõige andekam õpilane. Tema ideed on alati originaalsed, sügavamõttelised ning ta oskab neid ka lummavalt sõnastada. Mikkel on temasse juba mõnda aega armunud olnud. Muidu tagasihoidlik poiss ei oskaks sel päeval ettegi kujutada, et ta pärast viimast tundi Louise kuulujutu tõttu teiste poiste õhutusel Sarat endalegi ootamatul viisil alandab tema vägistamist imiteerides. Terve klassi nähes.
Kaspar Munki filmis ei ole halbu ega häid lapsi. On vaid tähelepanuta jäänud, halba eeskuju saanud, karmilt kasvatatud või segaduses noored, kelle ebakindlus muutub teiste pihta suunatud vihaks või kes alluvad massipsühhoosile, hetkevihale ja kaaslaste provokatsioonidele. Kõikide kasvatuslike väärarengute tagamaad on aimatavad, peresisesed suhted on hämmastava detailirohkusega välja mängitud ning laia üldistusvõimega. Telefonkaamerad ja videote youtube’i laadimise võimalus annavad taastootmise näol noorte vägivallale uue, hirmuäratava mõõtme, ent ka võimaluse väärtegusid tõestada. Kui vaid täiskasvanud neid vaatama juhtuksid. Peaküsimus on siiski: kes vastutab ning kes on süüdlased? Vanemad distantseeruvad lastest peamiselt töö tõttu, mida nad suuresti just nende samade laste ülalpidamiseks teevad. Lapsed aga ei julge/taha sel väheselgi ajal, mis võimalik, neid oma probleemidega tüüdata. Õpetaja tegevusulatus on aga piiratud koolimajaga. „Ja lõpuks ei ole me keegi see, kes tahaksime olla ega saagi teada, kes teised tegelikult on.”(Sara)
Sara on klassi kõige andekam õpilane. Tema ideed on alati originaalsed, sügavamõttelised ning ta oskab neid ka lummavalt sõnastada. Mikkel on temasse juba mõnda aega armunud olnud. Muidu tagasihoidlik poiss ei oskaks sel päeval ettegi kujutada, et ta pärast viimast tundi Louise kuulujutu tõttu teiste poiste õhutusel Sarat endalegi ootamatul viisil alandab tema vägistamist imiteerides. Terve klassi nähes.
Kaspar Munki filmis ei ole halbu ega häid lapsi. On vaid tähelepanuta jäänud, halba eeskuju saanud, karmilt kasvatatud või segaduses noored, kelle ebakindlus muutub teiste pihta suunatud vihaks või kes alluvad massipsühhoosile, hetkevihale ja kaaslaste provokatsioonidele. Kõikide kasvatuslike väärarengute tagamaad on aimatavad, peresisesed suhted on hämmastava detailirohkusega välja mängitud ning laia üldistusvõimega. Telefonkaamerad ja videote youtube’i laadimise võimalus annavad taastootmise näol noorte vägivallale uue, hirmuäratava mõõtme, ent ka võimaluse väärtegusid tõestada. Kui vaid täiskasvanud neid vaatama juhtuksid. Peaküsimus on siiski: kes vastutab ning kes on süüdlased? Vanemad distantseeruvad lastest peamiselt töö tõttu, mida nad suuresti just nende samade laste ülalpidamiseks teevad. Lapsed aga ei julge/taha sel väheselgi ajal, mis võimalik, neid oma probleemidega tüüdata. Õpetaja tegevusulatus on aga piiratud koolimajaga. „Ja lõpuks ei ole me keegi see, kes tahaksime olla ega saagi teada, kes teised tegelikult on.”(Sara)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar